Tantsimine teeb õnnelikuks 10. November Indrek Pilv
Rakvere tõenäoliselt kõige uhkemate kleitidega seltskond, ajaloolise tantsu ansambel Fioretto tähistab oma kümnendat sünnipäeva 12. novembril kell 16 Rakvere kultuurikeskuses toimuva renessansiballiga.
Ajaloolise tantsu ansambli tekkimine Rakveresse on juhus ja asjaolude kokkulangemine. Ansambli eestvedaja, muusika- ja kunstikooli Kaur juht Anne Nõgu meenutas, et alguse sai kõik eragümnaasiumi saalist. „Rakvere linnus küsis meilt kooli saali, sest neil oli Tartust tulemas õpetaja Külli Kressa, et õpetada linnuse meestele ajaloolist tantsu. Mina ja meie balletiõpetaja Liis Niller küsisime, kas võiksime ka osaleda. Nii see asi veerema hakkas - moodustasime oma ansambli ja Külli oli nõus meid juhendamas käima.“ Ansambli nimeks sai Fioretto, mis tähendab itaalia keeles lillekest, aga sellist nime kannab ka üks tantsusamm.
Fioretto sel suvel Rakvere keskaja päevadel. Autor: Tiiu Heinsoo
„Ajalooline tants on väga ilus, kõik selle juures on ilus – muusika, kleidid, tantsusammud. Tantsimine on loomine ja oma loomingu publikuga jagamine tekitab erilise õnnetunde,“ kirjeldas Nõgu seda, mis teda ajaloolise tantsu juures võlub. Tantsimine treenib nii ihu kui mälu, arendab koordinatsiooni ja annab ka palju teadmisi. See on väga terviklikult arendav harrastus.
Fioretto tantsijaid on kõik need kümme aastat käinud arendamas ja õpetamas Tartu ajaloolise tantsu ansambli Saltatriculi juht Külli Kressa. Repetiitorina on erinevatel aegadel abiks olnud Liis Niller ja Eneli Silm. Lisaks on Fioretto tantsijaid koolitamas käinud ka tuntud inglise ajaloolise tantsu korüfee Jane Gingell.
„Mina jõudsin Fiorettosse muusika kaudu,“ meenutas eragümnaasiumis klassiõpetaja ametit pidav Eneli Silm. „Õhtupoolikutel klassiruumis töö tehes kuulsin tantsude saatemuusikat ja ühel päeval lihtsalt läksin ja piilusin ukse vahelt. Muidugi pandi mind kohe tantsima ka.“ Pärast Liis Nilleri lapsepuhkusele siirdumist jäi tema kanda ka repetiitori töö.
Keskajast barokini
Ajaloolise tantsu harrastamise teeb põnevaks ka kõik see, mis tantsimisega kaasa tuleb: ajaloo õppimine, kostüümid. Tantsu mõistmiseks peab teadma, mis sel perioodil ühiskonnas toimus. See, milliseid kleite kanti, seab aga teatavaid piiranguid tantsimisele. Keskajal olid õukonnakleitidel pikad käised, kanti kõrgeid peakatteid, see tingis tantsu rahulikkuse ja staatilisuse.
Ajalooline tants ehk vanatants ulatub keskajast kuni 20. sajandi seltskonnatantsudeni. Fioretto tantsib peamiselt renessansiaegseid tantse, ka barokki, natuke vähem keskaegseid, hilisgooti tantse. Tantsitakse nii aadlitantse kui talurahva tantse. „Tuleb tunnistada, et viimased on palju lõbusamad ja elavamad,“ tõdes Anne Nõgu. „Kõige rohkem meeldib meile renessanss ja barokk. Barokk on muidugi raske, see on füüsiliselt nõudlikum, nõuab tugevaid jalgu ja põhjalikku ettevalmistust.“
„Barokktantsuga on meil veel arenguruumi, see on keerulisem kui renessanss. Kindlasti peame veel näiteks käte liikumist õppima. Aga ilusad nii renessanss kui barokk ning ka kleidid on võrdselt uhked,“ kinnitas Eneli Silm.
„Minule on ikkagi renessanss kõige südamelähedasem,“ jäi Nõgu endale kindlaks. „See oli nii ilus aeg – Da Vinci, Raffael ja Michelangelo… Renessansiaegne riietus on imeilus, ehkki mõnevõrra piirav, kui mõelda näiteks korsettidele ja võruseelikutele. Oma kogemuse läbi teame nüüd ka seda, mis pandi selliseid riideid selga teenijanna abiga või miks on mõistlik enne saapad jalga panna ja siis alles kleit. Kui me selliste kleitidega kusagil tantsime, siis läheb tähelepanu kõigepealt ikkagi riietusele.“
Välimuse juures on kindlasti oluline soeng. Näiteks pidi renessansiajal olema juuksekrunn nii madalal, et raamatu sai veel pealaele panna, ilma et krunn ette jääks. Laup pidi olema avar ja kui juuksepiir polnud piisavalt kõrgel, siis aeti teinekord ka otsaeest juuksed maha. Fioretto tantsijad nii radikaalseid võtteid pole veel kasutanud.
Kaunid kleidid ja uhked lossid
Fioretto uhked rõivad on tõelised pilgupüüdjad ning Tallinnas esinedes on tantsijad tihti kimpus turistidega, kes nendega koos fotodel tahavad poseerida. „Minul on kümne aasta jooksul olnud 5-6 kleiti,“ arvas Nõgu. „Sellised kleidid on väga kallid, olid seda ka vanal ajal. Kleidid olid käsitsi tikitud, pitside ja kalliskividega, pesta neid ei saanud, aga neid hoiti hästi, kleidi all kanti mitut kihti alusriideid – särke ja seelikuid. Tantsijate kleidid nii uhked mõistagi pole, aga hinnalised ja töömahukad siiski. Meie õnn on see, et meil on kaks õmblejat, Ljuda ja Maie, keda selline töö ka tõeliselt huvitab. Nii on suur osa kleitidest tehtud Rakveres, nõu annavad kolleegid Tartust, ansamblist Saltatriculi. Renessansskleidid on tehtud Estonia teatris. Kleitide võrud tuli tellida Taanist. Ka parukameister Anu on meil Rakveres. Maailmas on muidugi kõik olemas, kui raha on, ka valmis kleidid.“
Täna on Fiorettos kümmekond tantsijat. Esinemisvõimaluste puudumise üle tantsijad ei kurda. Enne pandeemiat oli ka välisesinemisi, käidi renessanssballidel Lätis ja Peterburis, aga see on praeguseks soiku jäänud. Küll aga on ohtralt ülesastumisi Eestis. Fioretto esineb Hansapäevadel ja keskaja päevadel, tantsib Tallinnas ja Tartus, Pärnus ja Viljandis. „Oleme teinud tuure Eesti mõisates ja koolides. Rakveres korraldame ka ise keskaja päevi ja renessansifestivali, lisaks esineme linnapäevadel ja kultuurifestivalil,“ loetles Nõgu. „Kõige ilusam koht, kus me oleme tantsinud, on Kuramaa hertsogi loss Bauskas, mis on eurorahadega väga uhkelt renoveeritud.“
„Väga tore koostöö on meil Rakvere linnusega, kes on pannud meid foogti pidusöögi programmi,“ märkis Nõgu. „Mõisatuurile võiks ka uuesti minna.“ Tänavu on Fioretto kutsutud tantsima Tallinna jõululaadale, selle tarbeks on aga vaja õmmelda talvel õues tantsimiseks sobilikud üleriided. Seal on kavas esitada keskaegseid inglise maarahvatantse.
Mõned Fioretto esinemised on olnud ajastupõhised, näidatakse mingi kindla ajastu tantse, nagu näiteks „Nagu meile meeldib“, kus tantsiti Shakespeare’i ajastu tantse, või „Gustav Adolf ja Kristiina“. Aga on ka selliseid, mis on tehtud etendusena, millel on süžee, näiteks „Mats mõisahärraks“ ja „Raevunud Orlando“. Nii ajastukavade kui etenduste puhul on publikule abiks olnud Külli Kressa koostatud kavalehed, mis on alati harivad ja informatiivsed. Ajalooliselt oli selliste lavastuste tegemine aadlinoorte meelelahutus, neid lavastati kodus ja kanti ette pereliikmetele ja lähematele sõpradele.
Igaüks võib proovida
Lisaks tantsimisele korraldab Fioretto ka vanatantsu töötubasid. Neid viivad tavaliselt läbi Eneli Silm ja Suokass, kes tantsivad esinemiseks, aga ka õpetavad kohalviibijatele lihtsamad tantsusammud selgeks. „Väga meeldejääv oli üks sünnipäevapidu Anija mõisas, kus me tantsisime ja õpetasime tantse, aga vahepeal, kui peolised sõid, siis Suokass rääkis ka keskaegsetest lauakommetest. See oli väga terviklik ettevõtmine,“ meenutas Silm.
Ajaloolise tantsu tantsimiseks erilisi eeldusi ei ole, aga õppimisel on varasem tantsukogemus, olgu siis rahvatants või klassikaline tants või midagi muud, kindlasti abiks. „Meie ansamblisse mahub pühendunud tantsijaid alati juurde,“ lubas Anne Nõgu. Pühendumust nõuab näiteks seegi, et lisaks harjutamisele nõuab aega ka esinemine. Distsipliin on oluline. Vanus ei ole oluline, Fioretto tantsijate vanuseskaala läbi aastate ulatub 15st 70ni. Vanasti tantsisid ju kõik.
Üritustel läbi viidud töötubade menu on endaga toonud plaani Rakveres natuke püsivamalt, kord kuus korraldada ajaloolise tantsu õhtuid. See võiks toimuda näiteks pühapäeva õhtupoolikutel, mil paari tunni jooksul õpitakse 2-3 tantsu. Kohale tulevad need, kes tunnevad huvi, eesmärk ei ole teha kindla seltskonnaga huviringi, osaleda saab ilma eelneva kogemuse ja oskusteta. Esimene ajaloolise tantsu õhtu kuulutatakse välja kultuurifestivali kontserdil, aga siseinfo andmetel toimub see juba 20. novembril.
Kümnendat sünnipäeva tähistab Fioretto Rakvere kultuurifestivali raames toimuva tasuta kontserdiga kultuurikeskuses 12. novembril algusega kell 16. „Sellel kontserdil esitame oma lemmiktantse kogu ansambli ajaloost,“ täpsustas Eneli Silm. „Külalisena ja kingitusena esineb ansambel Saltatriculi Tartust.“
Rakvere tõenäoliselt kõige uhkemate kleitidega seltskond, ajaloolise tantsu ansambel Fioretto tähistab oma kümnendat sünnipäeva 12. novembril kell 16 Rakvere kultuurikeskuses toimuva renessansiballiga.
Ajaloolise tantsu ansambli tekkimine Rakveresse on juhus ja asjaolude kokkulangemine. Ansambli eestvedaja, muusika- ja kunstikooli Kaur juht Anne Nõgu meenutas, et alguse sai kõik eragümnaasiumi saalist. „Rakvere linnus küsis meilt kooli saali, sest neil oli Tartust tulemas õpetaja Külli Kressa, et õpetada linnuse meestele ajaloolist tantsu. Mina ja meie balletiõpetaja Liis Niller küsisime, kas võiksime ka osaleda. Nii see asi veerema hakkas - moodustasime oma ansambli ja Külli oli nõus meid juhendamas käima.“ Ansambli nimeks sai Fioretto, mis tähendab itaalia keeles lillekest, aga sellist nime kannab ka üks tantsusamm.
Fioretto sel suvel Rakvere keskaja päevadel. Autor: Tiiu Heinsoo
„Ajalooline tants on väga ilus, kõik selle juures on ilus – muusika, kleidid, tantsusammud. Tantsimine on loomine ja oma loomingu publikuga jagamine tekitab erilise õnnetunde,“ kirjeldas Nõgu seda, mis teda ajaloolise tantsu juures võlub. Tantsimine treenib nii ihu kui mälu, arendab koordinatsiooni ja annab ka palju teadmisi. See on väga terviklikult arendav harrastus.
Fioretto tantsijaid on kõik need kümme aastat käinud arendamas ja õpetamas Tartu ajaloolise tantsu ansambli Saltatriculi juht Külli Kressa. Repetiitorina on erinevatel aegadel abiks olnud Liis Niller ja Eneli Silm. Lisaks on Fioretto tantsijaid koolitamas käinud ka tuntud inglise ajaloolise tantsu korüfee Jane Gingell.
„Mina jõudsin Fiorettosse muusika kaudu,“ meenutas eragümnaasiumis klassiõpetaja ametit pidav Eneli Silm. „Õhtupoolikutel klassiruumis töö tehes kuulsin tantsude saatemuusikat ja ühel päeval lihtsalt läksin ja piilusin ukse vahelt. Muidugi pandi mind kohe tantsima ka.“ Pärast Liis Nilleri lapsepuhkusele siirdumist jäi tema kanda ka repetiitori töö.
Keskajast barokini
Ajaloolise tantsu harrastamise teeb põnevaks ka kõik see, mis tantsimisega kaasa tuleb: ajaloo õppimine, kostüümid. Tantsu mõistmiseks peab teadma, mis sel perioodil ühiskonnas toimus. See, milliseid kleite kanti, seab aga teatavaid piiranguid tantsimisele. Keskajal olid õukonnakleitidel pikad käised, kanti kõrgeid peakatteid, see tingis tantsu rahulikkuse ja staatilisuse.
Ajalooline tants ehk vanatants ulatub keskajast kuni 20. sajandi seltskonnatantsudeni. Fioretto tantsib peamiselt renessansiaegseid tantse, ka barokki, natuke vähem keskaegseid, hilisgooti tantse. Tantsitakse nii aadlitantse kui talurahva tantse. „Tuleb tunnistada, et viimased on palju lõbusamad ja elavamad,“ tõdes Anne Nõgu. „Kõige rohkem meeldib meile renessanss ja barokk. Barokk on muidugi raske, see on füüsiliselt nõudlikum, nõuab tugevaid jalgu ja põhjalikku ettevalmistust.“
„Barokktantsuga on meil veel arenguruumi, see on keerulisem kui renessanss. Kindlasti peame veel näiteks käte liikumist õppima. Aga ilusad nii renessanss kui barokk ning ka kleidid on võrdselt uhked,“ kinnitas Eneli Silm.
„Minule on ikkagi renessanss kõige südamelähedasem,“ jäi Nõgu endale kindlaks. „See oli nii ilus aeg – Da Vinci, Raffael ja Michelangelo… Renessansiaegne riietus on imeilus, ehkki mõnevõrra piirav, kui mõelda näiteks korsettidele ja võruseelikutele. Oma kogemuse läbi teame nüüd ka seda, mis pandi selliseid riideid selga teenijanna abiga või miks on mõistlik enne saapad jalga panna ja siis alles kleit. Kui me selliste kleitidega kusagil tantsime, siis läheb tähelepanu kõigepealt ikkagi riietusele.“
Välimuse juures on kindlasti oluline soeng. Näiteks pidi renessansiajal olema juuksekrunn nii madalal, et raamatu sai veel pealaele panna, ilma et krunn ette jääks. Laup pidi olema avar ja kui juuksepiir polnud piisavalt kõrgel, siis aeti teinekord ka otsaeest juuksed maha. Fioretto tantsijad nii radikaalseid võtteid pole veel kasutanud.
Kaunid kleidid ja uhked lossid
Fioretto uhked rõivad on tõelised pilgupüüdjad ning Tallinnas esinedes on tantsijad tihti kimpus turistidega, kes nendega koos fotodel tahavad poseerida. „Minul on kümne aasta jooksul olnud 5-6 kleiti,“ arvas Nõgu. „Sellised kleidid on väga kallid, olid seda ka vanal ajal. Kleidid olid käsitsi tikitud, pitside ja kalliskividega, pesta neid ei saanud, aga neid hoiti hästi, kleidi all kanti mitut kihti alusriideid – särke ja seelikuid. Tantsijate kleidid nii uhked mõistagi pole, aga hinnalised ja töömahukad siiski. Meie õnn on see, et meil on kaks õmblejat, Ljuda ja Maie, keda selline töö ka tõeliselt huvitab. Nii on suur osa kleitidest tehtud Rakveres, nõu annavad kolleegid Tartust, ansamblist Saltatriculi. Renessansskleidid on tehtud Estonia teatris. Kleitide võrud tuli tellida Taanist. Ka parukameister Anu on meil Rakveres. Maailmas on muidugi kõik olemas, kui raha on, ka valmis kleidid.“
Täna on Fiorettos kümmekond tantsijat. Esinemisvõimaluste puudumise üle tantsijad ei kurda. Enne pandeemiat oli ka välisesinemisi, käidi renessanssballidel Lätis ja Peterburis, aga see on praeguseks soiku jäänud. Küll aga on ohtralt ülesastumisi Eestis. Fioretto esineb Hansapäevadel ja keskaja päevadel, tantsib Tallinnas ja Tartus, Pärnus ja Viljandis. „Oleme teinud tuure Eesti mõisates ja koolides. Rakveres korraldame ka ise keskaja päevi ja renessansifestivali, lisaks esineme linnapäevadel ja kultuurifestivalil,“ loetles Nõgu. „Kõige ilusam koht, kus me oleme tantsinud, on Kuramaa hertsogi loss Bauskas, mis on eurorahadega väga uhkelt renoveeritud.“
„Väga tore koostöö on meil Rakvere linnusega, kes on pannud meid foogti pidusöögi programmi,“ märkis Nõgu. „Mõisatuurile võiks ka uuesti minna.“ Tänavu on Fioretto kutsutud tantsima Tallinna jõululaadale, selle tarbeks on aga vaja õmmelda talvel õues tantsimiseks sobilikud üleriided. Seal on kavas esitada keskaegseid inglise maarahvatantse.
Mõned Fioretto esinemised on olnud ajastupõhised, näidatakse mingi kindla ajastu tantse, nagu näiteks „Nagu meile meeldib“, kus tantsiti Shakespeare’i ajastu tantse, või „Gustav Adolf ja Kristiina“. Aga on ka selliseid, mis on tehtud etendusena, millel on süžee, näiteks „Mats mõisahärraks“ ja „Raevunud Orlando“. Nii ajastukavade kui etenduste puhul on publikule abiks olnud Külli Kressa koostatud kavalehed, mis on alati harivad ja informatiivsed. Ajalooliselt oli selliste lavastuste tegemine aadlinoorte meelelahutus, neid lavastati kodus ja kanti ette pereliikmetele ja lähematele sõpradele.
Igaüks võib proovida
Lisaks tantsimisele korraldab Fioretto ka vanatantsu töötubasid. Neid viivad tavaliselt läbi Eneli Silm ja Suokass, kes tantsivad esinemiseks, aga ka õpetavad kohalviibijatele lihtsamad tantsusammud selgeks. „Väga meeldejääv oli üks sünnipäevapidu Anija mõisas, kus me tantsisime ja õpetasime tantse, aga vahepeal, kui peolised sõid, siis Suokass rääkis ka keskaegsetest lauakommetest. See oli väga terviklik ettevõtmine,“ meenutas Silm.
Ajaloolise tantsu tantsimiseks erilisi eeldusi ei ole, aga õppimisel on varasem tantsukogemus, olgu siis rahvatants või klassikaline tants või midagi muud, kindlasti abiks. „Meie ansamblisse mahub pühendunud tantsijaid alati juurde,“ lubas Anne Nõgu. Pühendumust nõuab näiteks seegi, et lisaks harjutamisele nõuab aega ka esinemine. Distsipliin on oluline. Vanus ei ole oluline, Fioretto tantsijate vanuseskaala läbi aastate ulatub 15st 70ni. Vanasti tantsisid ju kõik.
Üritustel läbi viidud töötubade menu on endaga toonud plaani Rakveres natuke püsivamalt, kord kuus korraldada ajaloolise tantsu õhtuid. See võiks toimuda näiteks pühapäeva õhtupoolikutel, mil paari tunni jooksul õpitakse 2-3 tantsu. Kohale tulevad need, kes tunnevad huvi, eesmärk ei ole teha kindla seltskonnaga huviringi, osaleda saab ilma eelneva kogemuse ja oskusteta. Esimene ajaloolise tantsu õhtu kuulutatakse välja kultuurifestivali kontserdil, aga siseinfo andmetel toimub see juba 20. novembril.
Kümnendat sünnipäeva tähistab Fioretto Rakvere kultuurifestivali raames toimuva tasuta kontserdiga kultuurikeskuses 12. novembril algusega kell 16. „Sellel kontserdil esitame oma lemmiktantse kogu ansambli ajaloost,“ täpsustas Eneli Silm. „Külalisena ja kingitusena esineb ansambel Saltatriculi Tartust.“
