News

Keio Soomelt: Jaapanis antakse võõrastele päris palju andeks 14. March Indrek Pilv


Meie kooli dirigent ja projektijuht Keio Soomelt on ajutiselt asunud elama Jaapanisse ning jagas oma sealseid kogemusi Lääne-Virumaa Uudistega

Autor: Andres Pulver

Mullu juuni lõpus Jaapanisse kolinud pedagoog ja koorijuht Keio Soomelt sattus kaugele maale oma suhte tõttu. Nimelt pakuti tema elukaaslasele Gerdile tööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri Jaapani kontoris. Ning seda seitse aastat kestva lepinguga.

Kolmeks nädalaks kodumaale puhkama tulnud Soomelt tõdes, et aeg möödub ühest küljest ülimalt ruttu, teisalt aga venib omajagu. „Siia tagasi tulles tundub, et polegi nagu midagi muutunud ja alles ma olin Rakveres, aga Jaapanis on tunne, et oleme seal juba terve igaviku olnud,“ muheles ta ning lisas, et aeg on ülimalt subjektiivne.

Soomelt nentis, et külalise jaoks on Jaapan ülimalt mõnus elukeskkond. Kui elukaaslane on päevast päeva ametis, siis Soomelt mõtles esialgu, et tööd tegema ei hakka, aga asjad kujunesid teisiti. Nii teeb ta kaugtööd Rakvere ametikoolile ja eragümnaasiumile.

Ainus, millega tuleb hoolega arvestada, on ajavahe. Mees tunnistas, et esimestel töönädalatel oli ta päris mitmel korral telefoni haaramas, et kodumaale helistada, ent tajus viimasel hetkel, et see ei ole väga hea mõte, sest Eestis on öötunnid.

Ajavahe Jaapaniga on seitse tundi. Suvel kahaneb see küll kuuele tunnile, sest jaapanlased suveajale üle ei lähe.

„Aga sa võid olla teisel pool maakera ja saad Interneti vahendusel kõik asjad korda aetud, elu on väga lihtsaks muutunud,“ sedastas Soomelt. Tänapäevased digitaalsed võimalused on tema sõnul hämmastavad.

Päris lustielu Soomelt Jaapanis siiski ei kavandanud. Ta pöördus Tokyos Eesti saatkonna poole ning andis end vabatahtlikuna üles, et vajadusel abikäsi ulatada. Saatkonnast soovitati võtta ühendust ka Jaapani-Eesti kultuuriseltsiga.

Nii on ta juba kultuuriseltsi vahendusel käinud Lõuna-Jaapanis aitamas ühel kooril eestikeelset laulu õppida. Koori dirigent oli käinud Tallinnas laulupeol ja nii tekkis tal soov ka oma koorile üks eestikeelne laul selgeks õpetada.

Keio Soomelt talvisel väljasõidul Hiroshimas. Autor: Erakogu

Jaapanlased suutsid meest hämmastada oma soojuse ja külalislahkusega. Keio Soomelt rääkis, et Eestis (või ka mujal Euroopas) oleks see tähendanud, et lähed õigeks ajaks kohale, teed oma tunnikese tööd ja sõidad koju tagasi. Jaapanis aga asi nii lihtsalt ei käi.

Külalised võeti pidulikult vastu, neid sõidutati mööda linna ja näidati vaatamisväärsusi, pakuti süüa ja tagatipuks viis üks koorilauljatest külalised oma koju, kus pakuti traditsioonilisel kombel teed.
Maakohast Arkna külast hiiglaslikku Tokyo linna kolimine ja seal kohanemine läks Soomelti sõnul üllatavalt valutult. „Esialgu mõtled küll, et Tokyos elab 40 miljonit inimest, aga tegelikult on linn hämmastavalt vaikne,“ rääkis ta.

Loomulikult on linnaosade vahel suuri erinevusi ning kõige rahvarohkemad ja väsitavamad on suuremad turismipiirkonnad. „Shibuya ristmikul on küll tunne, et terve maailm on sinna kokku jooksnud,“ muheles Keio Soomelt. Aga sinna ta oma nina eriti ei torgi.

Autosid on hiigellinnas elanikkonda arvestades suhteliselt vähe ning nendesti suur osa on elektrilised. Soomelt selgitas, et Tokyo elanikul peab auto ostmiseks olema ette näidata oma parkimiskoht või pikaajaline leping mõne parklaga, et tal on õigus seal autot hoida. Vastasel juhul autot omada ei saa.

Siitkandi inimest hämmastab Jaapan ka puhtusega. Tokyos ei ole avalikke prügikaste pea üldse pärast seda, kui terroristid kümmekond aastat tagasi ühte prügikasti pommi panid. Aga sellele vaatamata on Tokyo väga puhas.

„Eelmisel suvel lugesin veebist, et Võsu rannas oli prügi probleemiks. Jaapanis sellist probleemi ei ole, sest kui sul prügi tekib, siis on elementaarne, et paned selle taskusse või kotti ja viid koju,“ kõneles Soomelt. Tokyos ka õhk üllatavalt puhas, seda eelkõige just (sisepõlemismootoriga) autode vähesuse tõttu.

Jaapani ühiskond on tema sõnul ülimalt organiseeritud ja järgib hoolikalt nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid. Keio Soomelt kohtus mullu juulis tollase Eesti suursaadikuga Jaapanis Väino Reinartiga, kes oli just ametist lahkumas ja suursaadik rääkis levinud nalja – kui sirgel teel on jalakäijate ülekäigurada ja fooris põleb punane tuli, aga ka kaugustes pole ühtegi autot näha, siis eestlane läheb üle tee, sakslane läheb üle tee, kui on üksinda, aga kui keegi on veel, jääb ootama. Jaapanlane jääb aga igal juhul rohelist tuld ootama.

Taolise inimeste hulga puhul poleks see aga teistmoodi mõeldavgi – kui reeglitest hoolega kinni ei peetaks, oleks tagajärjeks täielik kaos.

Pindalalt on Jaapan Eestist laias laastus umbes kaheksa korda suurem, inimesi elab seal aga pea sada korda rohkem. Tokyo linnastu pindala on umbes 13 500 ruutkilomeetrit ehk umbes 30 protsenti Eesti pindalast, elanikke on seal aga 40-41 miljonit.

Välismaalasena aga Soomelti sõnul kõiki kohalikke kombeid ja tavasid tajuda siiski ei õnnestu. Võõrastele antakse aga päris palju andeks. „Eks mulle peale vaadates on ju kohe näha, et ma pole kohalik ning kui ma nii-öelda käituda ei oska, siis seda väga pahaks ei panda,“ kõneles ta.

Jaapanit kiidab mees ülivõrretes. Nii viisakust, külalislahkust kui ka teeninduskultuuri. „Kui sa oled mõned kuud Tokyos olnud ja tuled Euroopasse tagasi, on raske harjuda,“ rääkis Soomelt ning lisas, et viisakus ja klientidesse lugupidav suhtumine on number üks absoluutselt igal pool kaubanduses ja teeninduses.

Inglise keele kõnelemine Jaapanis väga levinud ei ole. „Aga nii minul kui ka teenindajal on taskus telefon, kus on olemas tõlkeäpp ja kõik asjad saab aetud,“ selgitas Soomelt. Aega võib küll pisut rohkem minna, aga asjad saab alati korda.

Jaapani keelt üritab Keio Soomelt tasapisi omandada. Unistust jaapani keeles kirjutama õppida tal ei ole, sest see tundub liiga keerulise ülesandena. Igapäevased viisakusväljendid on ta juba selgeks saanud ja söögikohas saab toidu tellimisega enam-vähem hakkama.

Ta nentis, et tehnilised abivahendid, millest oli juttu, pärsivad keele omandamist, sest kõige suurem motivaator keele õppimisel on ikkagi vajadus. Ja kui vajadus ei ole väga suur, siis on õppeprotsess aeglasem.

Viisakus ja punktuaalsus on ühelt pool jaapanlastel geenidega kaasa antud, teisalt aga koristavad õpilased näiteks mitu korda päevas ise oma koolimaja. Kasvatuses on kord, süsteemsus ja puhtusearmastus sügavalt sees.

Ühe eripärana tõi Keio Soomelt välja, et jaapanlased panevad väga suurt rõhku visuaalsusele ning tõi näite, et kui meil on tänaval ajutine silt „Tee ületamine keelatud“ lihtsalt musta tekstiga valgel taustal, siis Jaapanis on analoogsel sildil kujutatud mingit animeeritud tegelast, kes jutumulli sees teatab, et siit ei või minna.

Küsimusele, millest mees kaugel maal puudust tunneb, järgneb jupike vaikust. „Eelkõige vist inimesest,“ kostis lõpuks vastuseks. Ta tõdes, et loomulikult on tore Eestisse tulles süüa toite, mida Jaapanis ei saa, aga ennekõike tunneb ta puudust siiski inimestest.

Välismaal elamine on tänu Internetile midagi hoopis muud kui mõnikümmend aastat tagasi. Soomelt tõi näite, et Eesti majad olid välismaal omal ajal kohaks, kus eestlased said omavahel kokku, et infot vahetada ja eesti keeles suhelda. Tänapäeval saab ka kaugel maal olla Eesti inforuumis, lugeda Eesti uudiseid, vaadata Eesti telekanaleid ning Interneti vahendusel lihtsalt kodumaaga suhelda. Kõik on ühe kliki kaugusel.

Jutu sees koorub siiski välja, et eestikeelne teater on üks asi, millest suur teatrisõber pisut puudust tunneb. Samas on Tokyo tõeline metropol, kus on väga palju võimalusi saada osa kas Jaapani, Ameerika või Euroopa tippkultuurist. Soomelt nentis, et võimalusi on kaugelt rohkem kui inimene vastu võtta jaksab.

„Aga eks see inimestest puuduse tundmine on tunnetuslik – seal olles, kus mul on rohkem aega, tundub mulle, et mingite inimestega tahaks rohkem kokku saada. Kui ma Eestis olin ja rohkem tööd tegin, siis ega ma nende inimestega ju tihedamini kokku ei saanud, sest aeg oli limiteeritud. Distants annab emotsionaalse tunde, et kõik on natuke kaugel, aga teisalt annab distants natuke rahu – kui sa ei ole ise päris mulli sees, siis ei lähe sa igast emotsionaalsest pealkirjast keema,“ arutles ta kõrvalolija eeliste üle.

Jõuluehteis parginurk Tokyos. Autor: Erakogu

Päris kivikõrb Tokyo ei ole ning loodusearmastajast eestlane saab pargis patareisid laadimas käia. Parke on suurlinnas aga omajagu. Üpris kesklinnas ja keisrilossi läheduses elav Soomelt rääkis, et kodust ükskõik mis suunas minnes jõuab 10-15 minutit kestva jalutuskäigu järel pargini. Aga tegelikult elab ta suurlinna rohelisemas piirkonnas.

„Kui päris loodust tahta, siis tuleb rongi peale istuda ja linnast välja sõita,“ muheles Soomelt. Ühistransport toimib tema sõnul Jaapanis suurepäraselt. Kui ikka tekib mõte kuhugi minna, siis pääseb sinna ühistranspordiga väga lihtsalt. Väga tihe on ka siselendude võrk.

Kodus on Soomeltil ka imetilluke, pigem toa mõõtu aiake, kus saab värskes õhus hommikukohvi juua. Praegu juba saab – kui mehed veebruari keskel kodumaale sõitsid, jäi neist Tokyosse maha meie mõistes korralik suveilm ehk 20 soojakraadi. Aga mõned päevad enne seda oli isegi ühel päeval lumi maas. Sellel talvel ainsat korda.

Jaapanis tervikuna võib aga ilm olla ülimalt kontrastne – kui Jaapan tõsta Euroopa kaardile, siis saarestiku ülemine ots jääb Rootsi, päris alumised saared jäävad aga juba Maroko kohale.
Et Tokyos on kliima üldiselt üpris leebe ja meie jaoks isegi soe, siis oma majasid jaapanlased ei soojusta. Sestap on talvekuudel detsembris-jaanuaris toad külmad. „Jaapanlased kasutavad sel ajal elektriküttega vaipa ja tekki ning paar kuud püütakse nii üle elada. Ja siis on kõik jälle hästi,“ kõneles Soomelt.

Samas tähendab Tokyo talv seda, et päike paistab ja õues on päeval reeglina 7-10 kraadi sooja. Öösel aga langeb temperatuur nulli lähedale.

Tokyo jõuluturul. Õues oli 18 soojakraadi. “Esimest korda tundsin, et võin jõulu-turul päikesepiste saada,” rääkis Keio Soomelt. Autor: Erakogu

Kui Eestis tuleb suur osa aastast kütta, siis Tokyos hoopis elamist jahutada, sest õhutemperatuur püsib kõrgel päris pikalt. „Ja niiskuseemaldajad on meil igas riidekapis, sest vastasel juhul läheksid riided lihtsalt hallitama,“ lisas Soomelt.

Toidu kvaliteedile pannakse Jaapanis tohutult rõhku, isegi sellistes kohtades, mis esmapilgul sisse astuma ei kutsu. Väga palju süüakse kala, sinna kõrvale riisi ja nuudleid. Samuti on olulisel kohal supid.

Soomelt nentis, et kui oled korra Jaapanis sushit söönud, siis Euroopas enam ühtegi sushibaari sisse astuda ei taha – see mida pakutakse on ikka niivõrd erinev.
Söögikohtades on portsud väiksemad kui Eestis. „Nii et dieeti on päris lihtne pidada,“ naeris mees.

Meil juba üpris tavapäraseks saanud veganlusest ei tea jaapanlased suurt midagi. Tokyos, kus on palju rahvusvahelist seltskonda, leiavad ka veganid endale ninaesist, aga väljaspool Tokyot see eriti lihtne ei ole. „Mina õnneks söön kõike ja mul probleemi pole,“ rõõmustas Keio Soomelt.

Kuigi söögikoht võib tunduda kahtlane ja sinna ei kipukski sisse astuma, on toidud Jaapanis kõikjal imemaitsvad ja väga kvaliteetsed. Autor: Erakogu

Kuigi Keio Soomelt on nüüd mitmeks aastaks kaugel maal, siis Rakverele kuulsust või mõne arvates ka kurikuulsust toonud LGBT+ festivali Festheart korraldamist ei jäta. Seda saab hõlpsasti teha ka kaugelt maalt. „Eks festivali ajal on vaja loomulikult füüsiliselt kohal olla, aga ei ole vahet, kas ma istun Arknal või Tokyos arvuti taga ja ajan asju,“ lausus ta.

Jaapani tööeluga Soomelt otseselt kokku puutunud ei ole. Küll on ta aga päris palju suhelnud eestlastega, kes sarnaselt tema elukaaslasega Jaapanis tööl on. „See on meie omast väga erinev ja väga keeruline maailm,“ kinnitas ta.

Ühest küljest on Jaapan tohutult arenenud tipptehnoloogiaga riik. Soomelt tõi näite, et tema kodu naabruses on lihtne bistrootüüpi söögikoht, kus toit tuleb tellida laual oleva tahvelarvutiga ja selle toob kätte robot.

Teisalt on Jaapan endiselt riik, kus saadetakse fakse ja kasutatakse flopikettaid. „Nad ei kipu muutma süsteemi, mis töötab. Kui on vaja midagi arendada, siis arendatakse, ja tipptasemel, aga kui asi toimib, siis lastakse sel olla,“ kõneles Keio Soomelt.

Kui jaapanlased on otsustanud midagi teha, siis tehakse seda ülifiligraanselt. Soomelt tõi näiteks, et kui jaapanlased otsustasid viskitegemise selgeks õppida, siis jõuti selleni, et nende viski on parem kui kuulsates Šotimaa viskimajades. Sama lugu on kohviga.

Kuigi inimesi on Tokyos metsikult palju, üritatakse kõigile tagada tööhõive. Jaapanis ületas küll välistööliste arv hiljuti esmakordselt kahe miljoni piiri, kuid arvestades riigi rahvaarvu, ei ole seda sugugi palju.

Välismaalased töötavad näiteks mugavuspoodides, kus Soomelti sõnul näeb askeldamas pigem India või Filipiinide päritolu inimesi, samutui koristajatena ja lapsehoidjatena.

Küll on aga väga palju näha kohalikele mõeldud nii-öelda sotsiaalseid töökohti. Nii teenindab poes kassas kliente ikka mitu inimest. Kõige muigamapanevam näide oli aga Soomelti sõnul see, kui ta nägi linnas puuümbruste korrastamist, kus üks inimene tegi tööd ja teine juhendas jalakäijaid.

Ka Tokyo lennujaam on paksult täis inimesi, kes reisijaid pea igal sammul suunavad-aitavad-juhendavad. „Mulle tundub, et mingite protsesside automatiseerimist täiesti teadlikult välditakse, et inimestel töökohad oleksid,“ mõtiskles Soomelt.

Ta märkis, et ühiskonnas puudub suhtumine, nagu üks töö oleks teisest parem ja väärtustatakse iga ametit. Ka nii-öelda lihttöö on ülioluline ja selle tegijad on omaette väärtus. Palk on loomulikult küll madalam kui mõne teise töö tegijal, kuid ühiskond suhtub ka lihtsamate tööde tegijatesse austusega.

“Tokyos Ueno pargi loomaaias nägin esimest korda elus pandakaru, tegelikult lausa kahte. Hiigelsuur (ja vist hiiglama laisk) ilus loom, kes lihtsalt istub ja mugib bambuselehti. Lakkamatult. Väga rahustav vaatepilt,” pajatas Keio Soomelt. Autor: Erakogu

Keio Soomelti elust Tõusva Päikese Maal, ennekõike tema tutvumisest Jaapani ja kohaliku kultuuriga, aga ka igapäevaelu veidrustest saab pikemalt lugeda tema blogist ksoomelt.blogspot.com.
Muuhulgas leiab seal ka mullu augustis tehtud väikese postituse “Valge naha kultus”.

Jaapanlased peavad ilusaks valget nahka. Traditsiooniliselt näitab päevitunud nahk seda, et oled pärit maapiirkonnast ja pead endale elatise hankimiseks põllul tööd rabama. Kui Euroopa sai sellest valge ihalusest feodaalkorra kokku varisedes vist enam-vähem vabaks, siis siin panustatakse endiselt päris palju aega ja energiat oma naha heledana hoidmiseks.

Vihmavarje näeb tänavatel mitte ainult sajuga, vaid ka päikselise ilma puhul - sellisel juhul kaitsevad need päikese eest. Lihtsam variant on tavaline vihmavari, pisut peenemal kandjal on vari pealt hele (et see päikest peegeldaks) ja alt tume (et pind nahale päikest ei peegeldaks).

Kui Euroopas veedavad inimesed päris palju tunde solaariumis, andmaks nahale soovitud jumet, siis meie kõrvaltänavas avati hiljuti salong, kus on võimalik enda nahka heledamaks pleegitada. Ei taha mõelda, kuidas see protsess nahale peaks mõjuma.

Umbes samasse komplekti käib ka peamiselt Hiinas levinud komme jätta väikese sõrme küüs (ka meestel) üsna pikaks. See peegeldab taaskord seda, et Sa ei pea endale füüsilise tööga elatist teenima.

Meie kooli dirigent ja projektijuht Keio Soomelt on ajutiselt asunud elama Jaapanisse ning jagas oma sealseid kogemusi Lääne-Virumaa Uudistega

Autor: Andres Pulver

Mullu juuni lõpus Jaapanisse kolinud pedagoog ja koorijuht Keio Soomelt sattus kaugele maale oma suhte tõttu. Nimelt pakuti tema elukaaslasele Gerdile tööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri Jaapani kontoris. Ning seda seitse aastat kestva lepinguga.

Kolmeks nädalaks kodumaale puhkama tulnud Soomelt tõdes, et aeg möödub ühest küljest ülimalt ruttu, teisalt aga venib omajagu. „Siia tagasi tulles tundub, et polegi nagu midagi muutunud ja alles ma olin Rakveres, aga Jaapanis on tunne, et oleme seal juba terve igaviku olnud,“ muheles ta ning lisas, et aeg on ülimalt subjektiivne.

Soomelt nentis, et külalise jaoks on Jaapan ülimalt mõnus elukeskkond. Kui elukaaslane on päevast päeva ametis, siis Soomelt mõtles esialgu, et tööd tegema ei hakka, aga asjad kujunesid teisiti. Nii teeb ta kaugtööd Rakvere ametikoolile ja eragümnaasiumile.

Ainus, millega tuleb hoolega arvestada, on ajavahe. Mees tunnistas, et esimestel töönädalatel oli ta päris mitmel korral telefoni haaramas, et kodumaale helistada, ent tajus viimasel hetkel, et see ei ole väga hea mõte, sest Eestis on öötunnid.

Ajavahe Jaapaniga on seitse tundi. Suvel kahaneb see küll kuuele tunnile, sest jaapanlased suveajale üle ei lähe.

„Aga sa võid olla teisel pool maakera ja saad Interneti vahendusel kõik asjad korda aetud, elu on väga lihtsaks muutunud,“ sedastas Soomelt. Tänapäevased digitaalsed võimalused on tema sõnul hämmastavad.

Päris lustielu Soomelt Jaapanis siiski ei kavandanud. Ta pöördus Tokyos Eesti saatkonna poole ning andis end vabatahtlikuna üles, et vajadusel abikäsi ulatada. Saatkonnast soovitati võtta ühendust ka Jaapani-Eesti kultuuriseltsiga.

Nii on ta juba kultuuriseltsi vahendusel käinud Lõuna-Jaapanis aitamas ühel kooril eestikeelset laulu õppida. Koori dirigent oli käinud Tallinnas laulupeol ja nii tekkis tal soov ka oma koorile üks eestikeelne laul selgeks õpetada.

Keio Soomelt talvisel väljasõidul Hiroshimas. Autor: Erakogu

Jaapanlased suutsid meest hämmastada oma soojuse ja külalislahkusega. Keio Soomelt rääkis, et Eestis (või ka mujal Euroopas) oleks see tähendanud, et lähed õigeks ajaks kohale, teed oma tunnikese tööd ja sõidad koju tagasi. Jaapanis aga asi nii lihtsalt ei käi.

Külalised võeti pidulikult vastu, neid sõidutati mööda linna ja näidati vaatamisväärsusi, pakuti süüa ja tagatipuks viis üks koorilauljatest külalised oma koju, kus pakuti traditsioonilisel kombel teed.
Maakohast Arkna külast hiiglaslikku Tokyo linna kolimine ja seal kohanemine läks Soomelti sõnul üllatavalt valutult. „Esialgu mõtled küll, et Tokyos elab 40 miljonit inimest, aga tegelikult on linn hämmastavalt vaikne,“ rääkis ta.

Loomulikult on linnaosade vahel suuri erinevusi ning kõige rahvarohkemad ja väsitavamad on suuremad turismipiirkonnad. „Shibuya ristmikul on küll tunne, et terve maailm on sinna kokku jooksnud,“ muheles Keio Soomelt. Aga sinna ta oma nina eriti ei torgi.

Autosid on hiigellinnas elanikkonda arvestades suhteliselt vähe ning nendesti suur osa on elektrilised. Soomelt selgitas, et Tokyo elanikul peab auto ostmiseks olema ette näidata oma parkimiskoht või pikaajaline leping mõne parklaga, et tal on õigus seal autot hoida. Vastasel juhul autot omada ei saa.

Siitkandi inimest hämmastab Jaapan ka puhtusega. Tokyos ei ole avalikke prügikaste pea üldse pärast seda, kui terroristid kümmekond aastat tagasi ühte prügikasti pommi panid. Aga sellele vaatamata on Tokyo väga puhas.

„Eelmisel suvel lugesin veebist, et Võsu rannas oli prügi probleemiks. Jaapanis sellist probleemi ei ole, sest kui sul prügi tekib, siis on elementaarne, et paned selle taskusse või kotti ja viid koju,“ kõneles Soomelt. Tokyos ka õhk üllatavalt puhas, seda eelkõige just (sisepõlemismootoriga) autode vähesuse tõttu.

Jaapani ühiskond on tema sõnul ülimalt organiseeritud ja järgib hoolikalt nii kirjutatud kui ka kirjutamata reegleid. Keio Soomelt kohtus mullu juulis tollase Eesti suursaadikuga Jaapanis Väino Reinartiga, kes oli just ametist lahkumas ja suursaadik rääkis levinud nalja – kui sirgel teel on jalakäijate ülekäigurada ja fooris põleb punane tuli, aga ka kaugustes pole ühtegi autot näha, siis eestlane läheb üle tee, sakslane läheb üle tee, kui on üksinda, aga kui keegi on veel, jääb ootama. Jaapanlane jääb aga igal juhul rohelist tuld ootama.

Taolise inimeste hulga puhul poleks see aga teistmoodi mõeldavgi – kui reeglitest hoolega kinni ei peetaks, oleks tagajärjeks täielik kaos.

Pindalalt on Jaapan Eestist laias laastus umbes kaheksa korda suurem, inimesi elab seal aga pea sada korda rohkem. Tokyo linnastu pindala on umbes 13 500 ruutkilomeetrit ehk umbes 30 protsenti Eesti pindalast, elanikke on seal aga 40-41 miljonit.

Välismaalasena aga Soomelti sõnul kõiki kohalikke kombeid ja tavasid tajuda siiski ei õnnestu. Võõrastele antakse aga päris palju andeks. „Eks mulle peale vaadates on ju kohe näha, et ma pole kohalik ning kui ma nii-öelda käituda ei oska, siis seda väga pahaks ei panda,“ kõneles ta.

Jaapanit kiidab mees ülivõrretes. Nii viisakust, külalislahkust kui ka teeninduskultuuri. „Kui sa oled mõned kuud Tokyos olnud ja tuled Euroopasse tagasi, on raske harjuda,“ rääkis Soomelt ning lisas, et viisakus ja klientidesse lugupidav suhtumine on number üks absoluutselt igal pool kaubanduses ja teeninduses.

Inglise keele kõnelemine Jaapanis väga levinud ei ole. „Aga nii minul kui ka teenindajal on taskus telefon, kus on olemas tõlkeäpp ja kõik asjad saab aetud,“ selgitas Soomelt. Aega võib küll pisut rohkem minna, aga asjad saab alati korda.

Jaapani keelt üritab Keio Soomelt tasapisi omandada. Unistust jaapani keeles kirjutama õppida tal ei ole, sest see tundub liiga keerulise ülesandena. Igapäevased viisakusväljendid on ta juba selgeks saanud ja söögikohas saab toidu tellimisega enam-vähem hakkama.

Ta nentis, et tehnilised abivahendid, millest oli juttu, pärsivad keele omandamist, sest kõige suurem motivaator keele õppimisel on ikkagi vajadus. Ja kui vajadus ei ole väga suur, siis on õppeprotsess aeglasem.

Viisakus ja punktuaalsus on ühelt pool jaapanlastel geenidega kaasa antud, teisalt aga koristavad õpilased näiteks mitu korda päevas ise oma koolimaja. Kasvatuses on kord, süsteemsus ja puhtusearmastus sügavalt sees.

Ühe eripärana tõi Keio Soomelt välja, et jaapanlased panevad väga suurt rõhku visuaalsusele ning tõi näite, et kui meil on tänaval ajutine silt „Tee ületamine keelatud“ lihtsalt musta tekstiga valgel taustal, siis Jaapanis on analoogsel sildil kujutatud mingit animeeritud tegelast, kes jutumulli sees teatab, et siit ei või minna.

Küsimusele, millest mees kaugel maal puudust tunneb, järgneb jupike vaikust. „Eelkõige vist inimesest,“ kostis lõpuks vastuseks. Ta tõdes, et loomulikult on tore Eestisse tulles süüa toite, mida Jaapanis ei saa, aga ennekõike tunneb ta puudust siiski inimestest.

Välismaal elamine on tänu Internetile midagi hoopis muud kui mõnikümmend aastat tagasi. Soomelt tõi näite, et Eesti majad olid välismaal omal ajal kohaks, kus eestlased said omavahel kokku, et infot vahetada ja eesti keeles suhelda. Tänapäeval saab ka kaugel maal olla Eesti inforuumis, lugeda Eesti uudiseid, vaadata Eesti telekanaleid ning Interneti vahendusel lihtsalt kodumaaga suhelda. Kõik on ühe kliki kaugusel.

Jutu sees koorub siiski välja, et eestikeelne teater on üks asi, millest suur teatrisõber pisut puudust tunneb. Samas on Tokyo tõeline metropol, kus on väga palju võimalusi saada osa kas Jaapani, Ameerika või Euroopa tippkultuurist. Soomelt nentis, et võimalusi on kaugelt rohkem kui inimene vastu võtta jaksab.

„Aga eks see inimestest puuduse tundmine on tunnetuslik – seal olles, kus mul on rohkem aega, tundub mulle, et mingite inimestega tahaks rohkem kokku saada. Kui ma Eestis olin ja rohkem tööd tegin, siis ega ma nende inimestega ju tihedamini kokku ei saanud, sest aeg oli limiteeritud. Distants annab emotsionaalse tunde, et kõik on natuke kaugel, aga teisalt annab distants natuke rahu – kui sa ei ole ise päris mulli sees, siis ei lähe sa igast emotsionaalsest pealkirjast keema,“ arutles ta kõrvalolija eeliste üle.

Jõuluehteis parginurk Tokyos. Autor: Erakogu

Päris kivikõrb Tokyo ei ole ning loodusearmastajast eestlane saab pargis patareisid laadimas käia. Parke on suurlinnas aga omajagu. Üpris kesklinnas ja keisrilossi läheduses elav Soomelt rääkis, et kodust ükskõik mis suunas minnes jõuab 10-15 minutit kestva jalutuskäigu järel pargini. Aga tegelikult elab ta suurlinna rohelisemas piirkonnas.

„Kui päris loodust tahta, siis tuleb rongi peale istuda ja linnast välja sõita,“ muheles Soomelt. Ühistransport toimib tema sõnul Jaapanis suurepäraselt. Kui ikka tekib mõte kuhugi minna, siis pääseb sinna ühistranspordiga väga lihtsalt. Väga tihe on ka siselendude võrk.

Kodus on Soomeltil ka imetilluke, pigem toa mõõtu aiake, kus saab värskes õhus hommikukohvi juua. Praegu juba saab – kui mehed veebruari keskel kodumaale sõitsid, jäi neist Tokyosse maha meie mõistes korralik suveilm ehk 20 soojakraadi. Aga mõned päevad enne seda oli isegi ühel päeval lumi maas. Sellel talvel ainsat korda.

Jaapanis tervikuna võib aga ilm olla ülimalt kontrastne – kui Jaapan tõsta Euroopa kaardile, siis saarestiku ülemine ots jääb Rootsi, päris alumised saared jäävad aga juba Maroko kohale.
Et Tokyos on kliima üldiselt üpris leebe ja meie jaoks isegi soe, siis oma majasid jaapanlased ei soojusta. Sestap on talvekuudel detsembris-jaanuaris toad külmad. „Jaapanlased kasutavad sel ajal elektriküttega vaipa ja tekki ning paar kuud püütakse nii üle elada. Ja siis on kõik jälle hästi,“ kõneles Soomelt.

Samas tähendab Tokyo talv seda, et päike paistab ja õues on päeval reeglina 7-10 kraadi sooja. Öösel aga langeb temperatuur nulli lähedale.

Tokyo jõuluturul. Õues oli 18 soojakraadi. “Esimest korda tundsin, et võin jõulu-turul päikesepiste saada,” rääkis Keio Soomelt. Autor: Erakogu

Kui Eestis tuleb suur osa aastast kütta, siis Tokyos hoopis elamist jahutada, sest õhutemperatuur püsib kõrgel päris pikalt. „Ja niiskuseemaldajad on meil igas riidekapis, sest vastasel juhul läheksid riided lihtsalt hallitama,“ lisas Soomelt.

Toidu kvaliteedile pannakse Jaapanis tohutult rõhku, isegi sellistes kohtades, mis esmapilgul sisse astuma ei kutsu. Väga palju süüakse kala, sinna kõrvale riisi ja nuudleid. Samuti on olulisel kohal supid.

Soomelt nentis, et kui oled korra Jaapanis sushit söönud, siis Euroopas enam ühtegi sushibaari sisse astuda ei taha – see mida pakutakse on ikka niivõrd erinev.
Söögikohtades on portsud väiksemad kui Eestis. „Nii et dieeti on päris lihtne pidada,“ naeris mees.

Meil juba üpris tavapäraseks saanud veganlusest ei tea jaapanlased suurt midagi. Tokyos, kus on palju rahvusvahelist seltskonda, leiavad ka veganid endale ninaesist, aga väljaspool Tokyot see eriti lihtne ei ole. „Mina õnneks söön kõike ja mul probleemi pole,“ rõõmustas Keio Soomelt.

Kuigi söögikoht võib tunduda kahtlane ja sinna ei kipukski sisse astuma, on toidud Jaapanis kõikjal imemaitsvad ja väga kvaliteetsed. Autor: Erakogu

Kuigi Keio Soomelt on nüüd mitmeks aastaks kaugel maal, siis Rakverele kuulsust või mõne arvates ka kurikuulsust toonud LGBT+ festivali Festheart korraldamist ei jäta. Seda saab hõlpsasti teha ka kaugelt maalt. „Eks festivali ajal on vaja loomulikult füüsiliselt kohal olla, aga ei ole vahet, kas ma istun Arknal või Tokyos arvuti taga ja ajan asju,“ lausus ta.

Jaapani tööeluga Soomelt otseselt kokku puutunud ei ole. Küll on ta aga päris palju suhelnud eestlastega, kes sarnaselt tema elukaaslasega Jaapanis tööl on. „See on meie omast väga erinev ja väga keeruline maailm,“ kinnitas ta.

Ühest küljest on Jaapan tohutult arenenud tipptehnoloogiaga riik. Soomelt tõi näite, et tema kodu naabruses on lihtne bistrootüüpi söögikoht, kus toit tuleb tellida laual oleva tahvelarvutiga ja selle toob kätte robot.

Teisalt on Jaapan endiselt riik, kus saadetakse fakse ja kasutatakse flopikettaid. „Nad ei kipu muutma süsteemi, mis töötab. Kui on vaja midagi arendada, siis arendatakse, ja tipptasemel, aga kui asi toimib, siis lastakse sel olla,“ kõneles Keio Soomelt.

Kui jaapanlased on otsustanud midagi teha, siis tehakse seda ülifiligraanselt. Soomelt tõi näiteks, et kui jaapanlased otsustasid viskitegemise selgeks õppida, siis jõuti selleni, et nende viski on parem kui kuulsates Šotimaa viskimajades. Sama lugu on kohviga.

Kuigi inimesi on Tokyos metsikult palju, üritatakse kõigile tagada tööhõive. Jaapanis ületas küll välistööliste arv hiljuti esmakordselt kahe miljoni piiri, kuid arvestades riigi rahvaarvu, ei ole seda sugugi palju.

Välismaalased töötavad näiteks mugavuspoodides, kus Soomelti sõnul näeb askeldamas pigem India või Filipiinide päritolu inimesi, samutui koristajatena ja lapsehoidjatena.

Küll on aga väga palju näha kohalikele mõeldud nii-öelda sotsiaalseid töökohti. Nii teenindab poes kassas kliente ikka mitu inimest. Kõige muigamapanevam näide oli aga Soomelti sõnul see, kui ta nägi linnas puuümbruste korrastamist, kus üks inimene tegi tööd ja teine juhendas jalakäijaid.

Ka Tokyo lennujaam on paksult täis inimesi, kes reisijaid pea igal sammul suunavad-aitavad-juhendavad. „Mulle tundub, et mingite protsesside automatiseerimist täiesti teadlikult välditakse, et inimestel töökohad oleksid,“ mõtiskles Soomelt.

Ta märkis, et ühiskonnas puudub suhtumine, nagu üks töö oleks teisest parem ja väärtustatakse iga ametit. Ka nii-öelda lihttöö on ülioluline ja selle tegijad on omaette väärtus. Palk on loomulikult küll madalam kui mõne teise töö tegijal, kuid ühiskond suhtub ka lihtsamate tööde tegijatesse austusega.

“Tokyos Ueno pargi loomaaias nägin esimest korda elus pandakaru, tegelikult lausa kahte. Hiigelsuur (ja vist hiiglama laisk) ilus loom, kes lihtsalt istub ja mugib bambuselehti. Lakkamatult. Väga rahustav vaatepilt,” pajatas Keio Soomelt. Autor: Erakogu

Keio Soomelti elust Tõusva Päikese Maal, ennekõike tema tutvumisest Jaapani ja kohaliku kultuuriga, aga ka igapäevaelu veidrustest saab pikemalt lugeda tema blogist ksoomelt.blogspot.com.
Muuhulgas leiab seal ka mullu augustis tehtud väikese postituse “Valge naha kultus”.

Jaapanlased peavad ilusaks valget nahka. Traditsiooniliselt näitab päevitunud nahk seda, et oled pärit maapiirkonnast ja pead endale elatise hankimiseks põllul tööd rabama. Kui Euroopa sai sellest valge ihalusest feodaalkorra kokku varisedes vist enam-vähem vabaks, siis siin panustatakse endiselt päris palju aega ja energiat oma naha heledana hoidmiseks.

Vihmavarje näeb tänavatel mitte ainult sajuga, vaid ka päikselise ilma puhul - sellisel juhul kaitsevad need päikese eest. Lihtsam variant on tavaline vihmavari, pisut peenemal kandjal on vari pealt hele (et see päikest peegeldaks) ja alt tume (et pind nahale päikest ei peegeldaks).

Kui Euroopas veedavad inimesed päris palju tunde solaariumis, andmaks nahale soovitud jumet, siis meie kõrvaltänavas avati hiljuti salong, kus on võimalik enda nahka heledamaks pleegitada. Ei taha mõelda, kuidas see protsess nahale peaks mõjuma.

Umbes samasse komplekti käib ka peamiselt Hiinas levinud komme jätta väikese sõrme küüs (ka meestel) üsna pikaks. See peegeldab taaskord seda, et Sa ei pea endale füüsilise tööga elatist teenima.