Kultuurid kohtuvad graatsiliselt 06. mai Indrek Pilv
Rakvere rahvamajas kohtuvad 7. mail kell 16 Euroopa suured kultuurid. Toimub Rakvere Renessanss. Renessansiaegse tantsu ja muusika toovad publikuni ajaloolise tantsu ansamblid Fioretto ja Saltatriculi. Publikult piletiraha ei küsita.
Euroopa on sajandeid olnud erinevate rahvaste ja kultuuride segunemispaik. Ehkki poliitilised suhted on tihtipeale olnud vaenulikud, on kultuurid kulgenud omasoodu ja riiklikest vaenamistest sõltumatult. Renessansiaegse kultuuride kohtumise ja kontserdi tausta valgustab Fioretto ja Saltatriculi kunstiline juht ja lavastaja Külli Kressa.
Kui aktuaalne on kultuuride kohtumine renessansiajal tänases kontekstis? Kas see aitaks meil praegu maailmas toimuvat paremini mõista?
Ma pole muide kunagi asjale sedapidi vaadanud - õigemini, ma ise ei tunne vajadust renessanssmaterjali tänapäevaga ekstra suhestada, sest ma olen nagunii tänapäeva inimene ja see, mis tulemus mul vanu tekste või muusikat tõlgendades tekib, on paratamatult tänapäevane. Tänapäev lihtsalt sisaldab muu hulgas ka neid vanu asju. Pealegi on tekstidest alati osa infot puudu ja need lüngad täidan mina, tänapäeva inimene oma tänapäeva loogikaga.
Kusjuures see huvi vana materjali vastu on ise tänapäevane nähtus - 17. või 18. sajandil tunti moest läinud muusika ja tantsude vastu palju vähem huvi, heliloojatelt eeldati kogu aeg uute hittide tootmist nagu tänapäeval levimuusikutelt.
Aga ajaloolisi paralleele saab muidugi ikka tõmmata. Varauusaeg oli vähemalt Euroopas vähemalt sama rahutu kui praegune aeg, kui mitte hullem, ja eriti ränk oli see just põhjapoolses Euroopas, sh siinkandis. Ajaloolased on siinset hansa-aja järgset perioodi nimetanud lausa Põhjamaade saja-aastaseks sõjaks, sest Liivi sõja ja Põhjasõja vahel siin pikemat täieliku rahu perioodi tegelikult ei olnud.
Kõige selle koleda keskel käisid kultuurisuhted ikka edasi; ajal, mil usutülid olid kasvanud ususõdadeks, kasutati isegi kirikus n.ö vastasleeri muusikat. Tallinna Oleviste kiriku muusikakataloogist on hästi näha, kuidas Tallinna - selleks ajaks juba luterliku - kiriku raamatukogus on katoliku heliloojate muusika olemas. Samamoodi levis ka ilmalik kultuur: Poola ja Rootsi olid Läänemere ruumis suured rivaalid (ja suur osa nende sõdimist käis meie territooriumil), ometi töötas Rootsi õukonnas Poola muusikuid; Poola ise oli kultuuriliselt väga avatud, värbas muusikuid ja tantsuõpetajaid lõuna ja lääne poolt; küllap jõudis suur osa Itaalia trende just poolakate vahendusel Põhjamaadesse. Ning ei maksa unustada, et kõrgkihi abielud olid sageli rahvusvahelised, mis aitas ka kultuuri liikumisele kaasa. Näiteks Gustav Adolfi abikaasa ja kuninganna Kristiina ema Ulrike Eleonora põlvnes ema poolt Braunschweigi õukonnast, mis oli väga avatud Prantsuse kultuurile.
Ma nimetasin eraldi ära just Itaalia ja Prantsuse kultuuri, sest Itaalia oli renessanss-Euroopas hästi suure mõjuga, Itaalia muusikud ja tantsuõpetajad jõudsid igale poole; selle perioodi lõpu poole hakkas aga ka Prantsusmaa mõju kasvama ning hiljem, barokkperioodil kannab Euroopa rahvusvaheline tantsukultuur juba Prantsuse pitserit. Meie kontserdi materjal on just sellest üleminekuajast, kui mõlema mõju on tunda, aga Itaalia veel domineerib.
Mida renessanss tantsuilmas tähendas?
Mis meie jaoks kõige olulisem: see on aeg, mil hakati koreograafiat üles märkima. Varasema aja tantsudest on meil palju vähem teada: näiteks keskajast on ainult natuke tantsumuusikat, mõnevõrra pilte tantsivatest inimestest, mõni hästi üldine kirjeldus pidudest, kus midagi tantsiti, või kellegi arvamus tantsu kui niisuguse kohta, ja ongi kõik.
Alates 15. sajandist hakati aga tantsuõpikuid kirjutama, alguses Itaalias, hiljem ka mujal. Üks põhjus võib olla uut tüüpi tantsude teke - selliste, kus on kindel järjekord, mida ei ole niisama lihtne meelde jätta, kuigi improviseeritud tantsud ja lihtsamad ringmängud jäid nende kõrvale muidugi alles.
Teiseks saab tantsust sel ajal osa üldisest "võidurelvastumisest" peene käitumise alal. Tähendab, kõrgkiht üritab liikuda moel, mida keskklass ei suudaks liiga kergesti jäljendada; keskklass üritab muidugi esimesel võimalusel järele jõuda, kõrgklassil on seega pidev surve midagi uut ja rafineeritumat välja mõelda, kontroll oma liigutuste üle üha kasvab ning ka rõivamood muutub üha rangemaks. Nagu mu põhiline tantsuõpetaja Jane Gingell on märkinud: nii mugavad riided nagu tänapäeval olid meil viimati keskajal.
See stiil, mida me oma kontserdil näitame, on kas lausa Itaalia või vähemalt Itaalia-mõjuline hilisrenessanss, 16.-17. sajandi vahetusest, mil Rakvere veel viimaseid aastaid linnastaatust nautis, enne kui ta paariks sajandiks mõisavalduseks taandati. Hilisrenessanss on aeg, kus rõivastus on täies uusaegses ranguses: ülaltpoolt vööd ümbritseb rõivas kandjat nagu turvis, peen on teha väikesi samme, vahel peaaegu koha peal, aga need sammud seal koha peal võivad olla väga keerulised; käsi kõrgele tõsta pole samuti hea toon.
Nagu suure rangusega ikka, tekitas see vajadust kaitseventiili järele, nii et aeg-ajalt pöördus peenem seltskond rahvapäraste tantsuvormide poole, tegi neist oma versioonid ja mängis justkui lihtsamaid inimesi, kuigi ikkagi oma peenendatud moel. Selliseid tantse tantsime kontserdi lõpu poole.
Kas publik näeb renessansiaegset kultuuride kohtumist ainult tantsus?
Mul on plaanis enne kontserti natuke selgitusi jagada, aga kontserdi raames saab kultuurikontraste ja -kontakte kogeda just tantsu ja muusika vormis. Me teame sellest ajast palju muusikalisi teemasid, mis levisid üle riigipiiride, samamoodi levisid tantsud - aga mõnikord tekkisid samale muusikale uuel maal kohaliku moe järgi uued sammud. Neid stiilikontraste tahakski näidata: mis vormi võtab Prantsuse tantsutüüp Itaalias? mis kuju võtab see Inglismaal? mismoodi tõlgendab Itaalia tantsu hispaanlane? ja kui palju sellest Läänemere äärde võis jõuda?
Kas tantsitakse elava muusika või salvestuste saatel?
Meil mängib tõepoolest elav muusika; meie muusikud on pikalt Saltatriculi ja Fiorettoga koostööd teinud, aga nime pole me veel jõudnud välja mõelda, kuigi hakkame juba tundma, et oleks vist vaja. Varem on nad vanamuusikat mänginud eri ansamblites: Viljandi Linnakapellis, Grupetos, Via Sonoras, Triskeles.
Rakvere rahvamajas kohtuvad 7. mail kell 16 Euroopa suured kultuurid. Toimub Rakvere Renessanss. Renessansiaegse tantsu ja muusika toovad publikuni ajaloolise tantsu ansamblid Fioretto ja Saltatriculi. Publikult piletiraha ei küsita.
Euroopa on sajandeid olnud erinevate rahvaste ja kultuuride segunemispaik. Ehkki poliitilised suhted on tihtipeale olnud vaenulikud, on kultuurid kulgenud omasoodu ja riiklikest vaenamistest sõltumatult. Renessansiaegse kultuuride kohtumise ja kontserdi tausta valgustab Fioretto ja Saltatriculi kunstiline juht ja lavastaja Külli Kressa.
Kui aktuaalne on kultuuride kohtumine renessansiajal tänases kontekstis? Kas see aitaks meil praegu maailmas toimuvat paremini mõista?
Ma pole muide kunagi asjale sedapidi vaadanud - õigemini, ma ise ei tunne vajadust renessanssmaterjali tänapäevaga ekstra suhestada, sest ma olen nagunii tänapäeva inimene ja see, mis tulemus mul vanu tekste või muusikat tõlgendades tekib, on paratamatult tänapäevane. Tänapäev lihtsalt sisaldab muu hulgas ka neid vanu asju. Pealegi on tekstidest alati osa infot puudu ja need lüngad täidan mina, tänapäeva inimene oma tänapäeva loogikaga.
Kusjuures see huvi vana materjali vastu on ise tänapäevane nähtus - 17. või 18. sajandil tunti moest läinud muusika ja tantsude vastu palju vähem huvi, heliloojatelt eeldati kogu aeg uute hittide tootmist nagu tänapäeval levimuusikutelt.
Aga ajaloolisi paralleele saab muidugi ikka tõmmata. Varauusaeg oli vähemalt Euroopas vähemalt sama rahutu kui praegune aeg, kui mitte hullem, ja eriti ränk oli see just põhjapoolses Euroopas, sh siinkandis. Ajaloolased on siinset hansa-aja järgset perioodi nimetanud lausa Põhjamaade saja-aastaseks sõjaks, sest Liivi sõja ja Põhjasõja vahel siin pikemat täieliku rahu perioodi tegelikult ei olnud.
Kõige selle koleda keskel käisid kultuurisuhted ikka edasi; ajal, mil usutülid olid kasvanud ususõdadeks, kasutati isegi kirikus n.ö vastasleeri muusikat. Tallinna Oleviste kiriku muusikakataloogist on hästi näha, kuidas Tallinna - selleks ajaks juba luterliku - kiriku raamatukogus on katoliku heliloojate muusika olemas. Samamoodi levis ka ilmalik kultuur: Poola ja Rootsi olid Läänemere ruumis suured rivaalid (ja suur osa nende sõdimist käis meie territooriumil), ometi töötas Rootsi õukonnas Poola muusikuid; Poola ise oli kultuuriliselt väga avatud, värbas muusikuid ja tantsuõpetajaid lõuna ja lääne poolt; küllap jõudis suur osa Itaalia trende just poolakate vahendusel Põhjamaadesse. Ning ei maksa unustada, et kõrgkihi abielud olid sageli rahvusvahelised, mis aitas ka kultuuri liikumisele kaasa. Näiteks Gustav Adolfi abikaasa ja kuninganna Kristiina ema Ulrike Eleonora põlvnes ema poolt Braunschweigi õukonnast, mis oli väga avatud Prantsuse kultuurile.
Ma nimetasin eraldi ära just Itaalia ja Prantsuse kultuuri, sest Itaalia oli renessanss-Euroopas hästi suure mõjuga, Itaalia muusikud ja tantsuõpetajad jõudsid igale poole; selle perioodi lõpu poole hakkas aga ka Prantsusmaa mõju kasvama ning hiljem, barokkperioodil kannab Euroopa rahvusvaheline tantsukultuur juba Prantsuse pitserit. Meie kontserdi materjal on just sellest üleminekuajast, kui mõlema mõju on tunda, aga Itaalia veel domineerib.
Mida renessanss tantsuilmas tähendas?
Mis meie jaoks kõige olulisem: see on aeg, mil hakati koreograafiat üles märkima. Varasema aja tantsudest on meil palju vähem teada: näiteks keskajast on ainult natuke tantsumuusikat, mõnevõrra pilte tantsivatest inimestest, mõni hästi üldine kirjeldus pidudest, kus midagi tantsiti, või kellegi arvamus tantsu kui niisuguse kohta, ja ongi kõik.
Alates 15. sajandist hakati aga tantsuõpikuid kirjutama, alguses Itaalias, hiljem ka mujal. Üks põhjus võib olla uut tüüpi tantsude teke - selliste, kus on kindel järjekord, mida ei ole niisama lihtne meelde jätta, kuigi improviseeritud tantsud ja lihtsamad ringmängud jäid nende kõrvale muidugi alles.
Teiseks saab tantsust sel ajal osa üldisest "võidurelvastumisest" peene käitumise alal. Tähendab, kõrgkiht üritab liikuda moel, mida keskklass ei suudaks liiga kergesti jäljendada; keskklass üritab muidugi esimesel võimalusel järele jõuda, kõrgklassil on seega pidev surve midagi uut ja rafineeritumat välja mõelda, kontroll oma liigutuste üle üha kasvab ning ka rõivamood muutub üha rangemaks. Nagu mu põhiline tantsuõpetaja Jane Gingell on märkinud: nii mugavad riided nagu tänapäeval olid meil viimati keskajal.
See stiil, mida me oma kontserdil näitame, on kas lausa Itaalia või vähemalt Itaalia-mõjuline hilisrenessanss, 16.-17. sajandi vahetusest, mil Rakvere veel viimaseid aastaid linnastaatust nautis, enne kui ta paariks sajandiks mõisavalduseks taandati. Hilisrenessanss on aeg, kus rõivastus on täies uusaegses ranguses: ülaltpoolt vööd ümbritseb rõivas kandjat nagu turvis, peen on teha väikesi samme, vahel peaaegu koha peal, aga need sammud seal koha peal võivad olla väga keerulised; käsi kõrgele tõsta pole samuti hea toon.
Nagu suure rangusega ikka, tekitas see vajadust kaitseventiili järele, nii et aeg-ajalt pöördus peenem seltskond rahvapäraste tantsuvormide poole, tegi neist oma versioonid ja mängis justkui lihtsamaid inimesi, kuigi ikkagi oma peenendatud moel. Selliseid tantse tantsime kontserdi lõpu poole.
Kas publik näeb renessansiaegset kultuuride kohtumist ainult tantsus?
Mul on plaanis enne kontserti natuke selgitusi jagada, aga kontserdi raames saab kultuurikontraste ja -kontakte kogeda just tantsu ja muusika vormis. Me teame sellest ajast palju muusikalisi teemasid, mis levisid üle riigipiiride, samamoodi levisid tantsud - aga mõnikord tekkisid samale muusikale uuel maal kohaliku moe järgi uued sammud. Neid stiilikontraste tahakski näidata: mis vormi võtab Prantsuse tantsutüüp Itaalias? mis kuju võtab see Inglismaal? mismoodi tõlgendab Itaalia tantsu hispaanlane? ja kui palju sellest Läänemere äärde võis jõuda?
Kas tantsitakse elava muusika või salvestuste saatel?
Meil mängib tõepoolest elav muusika; meie muusikud on pikalt Saltatriculi ja Fiorettoga koostööd teinud, aga nime pole me veel jõudnud välja mõelda, kuigi hakkame juba tundma, et oleks vist vaja. Varem on nad vanamuusikat mänginud eri ansamblites: Viljandi Linnakapellis, Grupetos, Via Sonoras, Triskeles.
