Erasmus aitab noortel maailmapilti avardada 18. oktoober Indrek Pilv
Autor: Andres Pulver • 17. oktoober 2021
Kuigi koroonaviirus tõstab taas pead ning reisimine on muutunud üpris keerukaks, toimub rahvusvaheline õpilasvahets kõigele vaatamata. Oktoobri alguses käis neli Rakvere eragümnaasiumi õpilast ja kaks õpetajat Kreekas.
Erasmus+ programmi kaudu Euroopa Liidu toel toimiva viie riigi ühisprojekti siinpoolne eestvedaja, Rakvere eragümnaasiumi inglise keele õpetaja Maris Marko rääkis, et pandeemia oli Eesti, Läti, Kreeka, Portugali ja Itaalia koolide ühisele ettevõtmisele peaaegu kriipsu peale tõmbamas.
Algust tehti 2019. aastal ja Marko käis koos arvutiõpetajaga ettevalmistaval seminaril Portugalis, kus eestvedajad kokku said ja tutvusid ka arvutiplatvormidega, mille abil omavahel infot vahetada.
Esimene kokkusaamine, kus viie riigi õpilased kokku said, toimus Rakveres. „Jõudsime selle 2020. aasta veebruaris napilt ära teha, enne kui maailm lukku läks,“ meenutas Maris Marko.
Rahastajad pakkusid projektile aastast pikendust, mis kohe ka tänulikult vastu võeti. Marko rääkis, et enne 12. märtsi, mil Eestis eriolukord välja kuulutati, olid nelja riigi koolide delegatsioonidel juba ostetud lennukipiletid Kreekasse reisimiseks. „Õnneks ei läinud siiski kellelgi piletid raisku – kes sai raha tagasi, kes sai vautšerid,“ kõneles ta. Ja nii õnnestus nüüd, kavandatust poolteist aastat hiljem, ikkagi Kreekas kokku saada.
„Tundus, et praegu on veel viimane võimalus hakata teostama vastastikuseid külaskäike ehk mobiilsusi, nagu neid ametlikult kutsutakse,“ kõneles Maris Marko.
Novembris oodatakse külalisi Portugalis. „Eks paistab, mis saab, aga optimistlikult ostame lennukipiletid ära,“ lubas Marko.
Õpetajad-eestvedajad üritasid pandeemia ajal omavahelist kontakti hoida, et asi ikka toimiks. Aga mis asi?
„Meie projektil on mitu teemat – üks neist on kaasav ühiskond. Kreekas on näiteks pagulaste teema üpris teravalt üleval. Portugali läbiv teema on keskkonnakaitse, meil aga näiteks keeleõpe,“ selgitas Marko.
Kui külalised Rakveres käisid, oligi nende siin viibimine ajastatud eragümnaasiumi traditsioonilisele võõrkeelte nädalale. „Loomulikult tegeleme oma maa tutvustamisega, räägime väikeettevõtlusest ja mahetootmisest.“
Rakverlaste Kreeka-reis kestis kaheksa päeva ja selle aja jooksul jõuti näha päris palju. Algas reis aga paraja ehmatusega, sest Kreekas võttis neid vastu lagedaks põlenud maa. Selgus, et suvel olid hiiglaslikud metsatulekahjud laastanud umbes kümnendikku Kreeka territooriumist. „Kümme protsenti Kreekast põles lihtsalt ära,“ võttis Maris Marko asja kokku.
Kohal olles külastati Nisi vaba aja keskust, kus tutvuti luksuslikumaid puhkamisvõimalusi pakkuva glämpinguga, aga ka sealse koolituskeskusega. „Meile räägiti ka sellest, et sinna võetakse suveks vabatahtlikke tööle ja et seal saab ka oma ärimudeleid katsetada,“ rääkis Rakvere eragümnaasiumi abiturient Kelly Sinijärv. „Ja oliive saime ka korjata,“ lisas ta.
Tema klassiõde Grethe Sirkel meenutas, et just seal said nad ka esimese kokkupuute Kreeka koertega. „Hulkuvaid koeri on ikka väga palju, aga enamasti näevad nad väga head ja rammusad välja,“ lausus neiu.
Maris Marko nentis, et hulkuvat koerte heaolusse sai päris korralik panus antud. „Süüa pakuti pidevat ja väga palju, nii et koertele jätkus ka korralikult,“ ütles ta naerdes.
Käidi ka eralastekodus, kus muuhulgas õpitakse traditsioonilist põllumajandust, peetakse linde-loomi, pruulitakse veini ja oliiviõli, tehakse ürditeed jne.
Külalisi vastu võtnud kool, mis asub umbes Tartu-suuruses Volose linnas Kreeka põhjaosas, oli noorte sõnul aga üpris õudne. „Trellid akende ees, kõik väga räpane, seinad täis soditud, uksed logisesid ja aknaid polnud vist keegi kunagi pesnud,“ loetles Kelly Sinijärv.
„Krohv oli lagunenud, tualetid olid jubedad,“ lisas Grethe Sirkel. Õpetaja täpsustas, et tegemist oli tualettidega, mis kujutasid endast lihtsalt auku põrandas. „Nad ütlesid selle kohta Türgi tualett. Ja tundus, et kui millegi kohta on vaja midagi halvustavalt öelda, siis viidati ikka Türgile,“ lisas Maris Marko.
Kool oli eragümnaasiumist kordades suurem. Ja tegelikult oli ühes majas kaks kooli – põhikooli osa oli eraldi iseseisev kool ja lütseumi osa eraldi kool. Ja lütseumiski õpib rohkem rahvast kui Rakvere eragümnaasiumis kõikides kooliastmetes kokku.
„Teised koolid näitasid oma esitlusi ja tundub, et meid ootavad ees ikka märksa uhkemad koolid,“ lausus Marko. „Aga taoline üldine räpakus ja hooletusse jätmine tundub olevat Kreeka kultuuri üldine osa, ainult Ateena kesklinn on klantsitud ja seal pestakse isegi aknaid,“ lisas ta.
Tüdrukud meenutasid, et enne reisi olid nad üpris mures, kuidas nad kaugel maal inglise keelega hakkama saavad. „Algul kartsime, et meie sõnavara pole piisav, aga selgus, et peale lätlaste ei saanud keegi meist eriti aru, tuli ikka väga lihtsaid sõnu kasutades rääkida,“ kõneles Grethe Sirkel.
Viirus keeras projekti osalistele käki kokku selles suhtes, et algselt oli plaanitud noorte majutamine peredesse, et nad saaksid paremini kohaliku kultuuriga tutvuda. Paraku ei luba seda praegune olukord ja nii ööbiti hotellides. Siiski jagati noored tubadesse nii, et üheskoos oleksid erinevate rahvuste esindajad.
Kreeklased olid omalt poolt määranud igale külalisele oma buddy ehk sõbra. „Nii et mingisugune lõimimine ikka toimus,“ rääkis Maris Marko. „Kuigi lähemad suhted tekkisid kõigi teistega, aga mitte kreeklastega,“ täpsustas Kelly Sinijärv.
Paraku jäi hotellis elamise tõttu saamata korralik kokkupuude Kreeka toidukultuuriga. Hotellitoit on ikka hotellitoit. „Kui nad oleksid saanud peredes ööbida, oleks ilmselt märksa rohkem õigeid Kreeka roogasid saanud süüa,“ lausus Marko.
Koroonaviiruse vastases lahingus tunduvad kreeklased meist pisut eeskujulikumad olema ning maskis inimesi võib päris sageli ka tänaval näha. Väiksemates kauplustes kontrollitakse hoolikalt lubatud klientide arvu. Ja koolis olid kõik maskides.
Samas oli õpilastest alates 12. eluaastast vaktsineeritud umbes veerand. „Meil on õpilastest 50 protsenti vaktsineeritud ja õpetajatest 80 protsenti,“ rõõmustas seda kuuldes eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu.
Lisaks sellele, et noortel on võimalus teisi kultuure kaeda ja kaugeid maid näha, on taolised ettevõtmised ka harjutused iseseisvaks eluks. „Eks tutvusi tuli juurde, aga minu jaoks oli väga hea kogemus võõrastega ühes toas elamine ja vajadus nendega arvestada. Kui ma tahan ülikooli minna ja ühikas elada, on selline kogemus väga hea,“ mõtiskles Grethe Sirkel.
Kindlasti saadi kogemus, et kultuurid ongi erinevat. Päris suur šokk oli eestlastele see, et Portugali noored, kes ka bussis maskides istusid, kukkusid kirikutes-kloostrites, kus käidi, väga usinalt pühasid reliikviaid musitama.
Väga suure elamuse jätsidki just iidsed kloostrid Meteoras, aga ka Ateena Akropol. „See tundus ikka hiigelsuur,“ laususid tüdrukud otsekui ühest suust. Ja lisasid, et kui tavaliselt tunduvad asjad väiksemad, kui nad piltidelt paistavad, siis Akropoliga on küll sootuks vastupidi.
„Raske oli hoomata, et see on nii vana,“ sõnas Grethe Sirkel. „Ja kuidas kogu see kraam sinna mäe otsa saadi,“ ütles Kelly Sinijärv. „Suured jumalad polekski väikestesse kohtadesse mahtunud,“ lisas ta.
Omaette elamus oli tüdrukute jaoks seegi, et teisel päeval oskasid nad juba kreekakeelseid sõnu kokku veerida. Kohanimesid vähemalt. Nimelt õpivad mõlemad vene keelt ja kreeka ning vene tähestikel on sarnasus olemas.
Anne Nõgu kiitis Maris Markot, et too on suure asja eestvedamise käsile võtnud. „Selleks, et näha, et meil on kõik hästi, tuleb asjadele eemalt vaadata. Et meie räägime võõrkeeli päris hästi. Taolisi kontakte võiks palju rohkem olla, aga raha seab piirid,“ kõneles koolijuht.
Autor: Andres Pulver • 17. oktoober 2021
Kuigi koroonaviirus tõstab taas pead ning reisimine on muutunud üpris keerukaks, toimub rahvusvaheline õpilasvahets kõigele vaatamata. Oktoobri alguses käis neli Rakvere eragümnaasiumi õpilast ja kaks õpetajat Kreekas.
Erasmus+ programmi kaudu Euroopa Liidu toel toimiva viie riigi ühisprojekti siinpoolne eestvedaja, Rakvere eragümnaasiumi inglise keele õpetaja Maris Marko rääkis, et pandeemia oli Eesti, Läti, Kreeka, Portugali ja Itaalia koolide ühisele ettevõtmisele peaaegu kriipsu peale tõmbamas.
Algust tehti 2019. aastal ja Marko käis koos arvutiõpetajaga ettevalmistaval seminaril Portugalis, kus eestvedajad kokku said ja tutvusid ka arvutiplatvormidega, mille abil omavahel infot vahetada.
Esimene kokkusaamine, kus viie riigi õpilased kokku said, toimus Rakveres. „Jõudsime selle 2020. aasta veebruaris napilt ära teha, enne kui maailm lukku läks,“ meenutas Maris Marko.
Rahastajad pakkusid projektile aastast pikendust, mis kohe ka tänulikult vastu võeti. Marko rääkis, et enne 12. märtsi, mil Eestis eriolukord välja kuulutati, olid nelja riigi koolide delegatsioonidel juba ostetud lennukipiletid Kreekasse reisimiseks. „Õnneks ei läinud siiski kellelgi piletid raisku – kes sai raha tagasi, kes sai vautšerid,“ kõneles ta. Ja nii õnnestus nüüd, kavandatust poolteist aastat hiljem, ikkagi Kreekas kokku saada.
„Tundus, et praegu on veel viimane võimalus hakata teostama vastastikuseid külaskäike ehk mobiilsusi, nagu neid ametlikult kutsutakse,“ kõneles Maris Marko.
Novembris oodatakse külalisi Portugalis. „Eks paistab, mis saab, aga optimistlikult ostame lennukipiletid ära,“ lubas Marko.
Õpetajad-eestvedajad üritasid pandeemia ajal omavahelist kontakti hoida, et asi ikka toimiks. Aga mis asi?
„Meie projektil on mitu teemat – üks neist on kaasav ühiskond. Kreekas on näiteks pagulaste teema üpris teravalt üleval. Portugali läbiv teema on keskkonnakaitse, meil aga näiteks keeleõpe,“ selgitas Marko.
Kui külalised Rakveres käisid, oligi nende siin viibimine ajastatud eragümnaasiumi traditsioonilisele võõrkeelte nädalale. „Loomulikult tegeleme oma maa tutvustamisega, räägime väikeettevõtlusest ja mahetootmisest.“
Rakverlaste Kreeka-reis kestis kaheksa päeva ja selle aja jooksul jõuti näha päris palju. Algas reis aga paraja ehmatusega, sest Kreekas võttis neid vastu lagedaks põlenud maa. Selgus, et suvel olid hiiglaslikud metsatulekahjud laastanud umbes kümnendikku Kreeka territooriumist. „Kümme protsenti Kreekast põles lihtsalt ära,“ võttis Maris Marko asja kokku.
Kohal olles külastati Nisi vaba aja keskust, kus tutvuti luksuslikumaid puhkamisvõimalusi pakkuva glämpinguga, aga ka sealse koolituskeskusega. „Meile räägiti ka sellest, et sinna võetakse suveks vabatahtlikke tööle ja et seal saab ka oma ärimudeleid katsetada,“ rääkis Rakvere eragümnaasiumi abiturient Kelly Sinijärv. „Ja oliive saime ka korjata,“ lisas ta.
Tema klassiõde Grethe Sirkel meenutas, et just seal said nad ka esimese kokkupuute Kreeka koertega. „Hulkuvaid koeri on ikka väga palju, aga enamasti näevad nad väga head ja rammusad välja,“ lausus neiu.
Maris Marko nentis, et hulkuvat koerte heaolusse sai päris korralik panus antud. „Süüa pakuti pidevat ja väga palju, nii et koertele jätkus ka korralikult,“ ütles ta naerdes.
Käidi ka eralastekodus, kus muuhulgas õpitakse traditsioonilist põllumajandust, peetakse linde-loomi, pruulitakse veini ja oliiviõli, tehakse ürditeed jne.
Külalisi vastu võtnud kool, mis asub umbes Tartu-suuruses Volose linnas Kreeka põhjaosas, oli noorte sõnul aga üpris õudne. „Trellid akende ees, kõik väga räpane, seinad täis soditud, uksed logisesid ja aknaid polnud vist keegi kunagi pesnud,“ loetles Kelly Sinijärv.
„Krohv oli lagunenud, tualetid olid jubedad,“ lisas Grethe Sirkel. Õpetaja täpsustas, et tegemist oli tualettidega, mis kujutasid endast lihtsalt auku põrandas. „Nad ütlesid selle kohta Türgi tualett. Ja tundus, et kui millegi kohta on vaja midagi halvustavalt öelda, siis viidati ikka Türgile,“ lisas Maris Marko.
Kool oli eragümnaasiumist kordades suurem. Ja tegelikult oli ühes majas kaks kooli – põhikooli osa oli eraldi iseseisev kool ja lütseumi osa eraldi kool. Ja lütseumiski õpib rohkem rahvast kui Rakvere eragümnaasiumis kõikides kooliastmetes kokku.
„Teised koolid näitasid oma esitlusi ja tundub, et meid ootavad ees ikka märksa uhkemad koolid,“ lausus Marko. „Aga taoline üldine räpakus ja hooletusse jätmine tundub olevat Kreeka kultuuri üldine osa, ainult Ateena kesklinn on klantsitud ja seal pestakse isegi aknaid,“ lisas ta.
Tüdrukud meenutasid, et enne reisi olid nad üpris mures, kuidas nad kaugel maal inglise keelega hakkama saavad. „Algul kartsime, et meie sõnavara pole piisav, aga selgus, et peale lätlaste ei saanud keegi meist eriti aru, tuli ikka väga lihtsaid sõnu kasutades rääkida,“ kõneles Grethe Sirkel.
Viirus keeras projekti osalistele käki kokku selles suhtes, et algselt oli plaanitud noorte majutamine peredesse, et nad saaksid paremini kohaliku kultuuriga tutvuda. Paraku ei luba seda praegune olukord ja nii ööbiti hotellides. Siiski jagati noored tubadesse nii, et üheskoos oleksid erinevate rahvuste esindajad.
Kreeklased olid omalt poolt määranud igale külalisele oma buddy ehk sõbra. „Nii et mingisugune lõimimine ikka toimus,“ rääkis Maris Marko. „Kuigi lähemad suhted tekkisid kõigi teistega, aga mitte kreeklastega,“ täpsustas Kelly Sinijärv.
Paraku jäi hotellis elamise tõttu saamata korralik kokkupuude Kreeka toidukultuuriga. Hotellitoit on ikka hotellitoit. „Kui nad oleksid saanud peredes ööbida, oleks ilmselt märksa rohkem õigeid Kreeka roogasid saanud süüa,“ lausus Marko.
Koroonaviiruse vastases lahingus tunduvad kreeklased meist pisut eeskujulikumad olema ning maskis inimesi võib päris sageli ka tänaval näha. Väiksemates kauplustes kontrollitakse hoolikalt lubatud klientide arvu. Ja koolis olid kõik maskides.
Samas oli õpilastest alates 12. eluaastast vaktsineeritud umbes veerand. „Meil on õpilastest 50 protsenti vaktsineeritud ja õpetajatest 80 protsenti,“ rõõmustas seda kuuldes eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu.
Lisaks sellele, et noortel on võimalus teisi kultuure kaeda ja kaugeid maid näha, on taolised ettevõtmised ka harjutused iseseisvaks eluks. „Eks tutvusi tuli juurde, aga minu jaoks oli väga hea kogemus võõrastega ühes toas elamine ja vajadus nendega arvestada. Kui ma tahan ülikooli minna ja ühikas elada, on selline kogemus väga hea,“ mõtiskles Grethe Sirkel.
Kindlasti saadi kogemus, et kultuurid ongi erinevat. Päris suur šokk oli eestlastele see, et Portugali noored, kes ka bussis maskides istusid, kukkusid kirikutes-kloostrites, kus käidi, väga usinalt pühasid reliikviaid musitama.
Väga suure elamuse jätsidki just iidsed kloostrid Meteoras, aga ka Ateena Akropol. „See tundus ikka hiigelsuur,“ laususid tüdrukud otsekui ühest suust. Ja lisasid, et kui tavaliselt tunduvad asjad väiksemad, kui nad piltidelt paistavad, siis Akropoliga on küll sootuks vastupidi.
„Raske oli hoomata, et see on nii vana,“ sõnas Grethe Sirkel. „Ja kuidas kogu see kraam sinna mäe otsa saadi,“ ütles Kelly Sinijärv. „Suured jumalad polekski väikestesse kohtadesse mahtunud,“ lisas ta.
Omaette elamus oli tüdrukute jaoks seegi, et teisel päeval oskasid nad juba kreekakeelseid sõnu kokku veerida. Kohanimesid vähemalt. Nimelt õpivad mõlemad vene keelt ja kreeka ning vene tähestikel on sarnasus olemas.
Anne Nõgu kiitis Maris Markot, et too on suure asja eestvedamise käsile võtnud. „Selleks, et näha, et meil on kõik hästi, tuleb asjadele eemalt vaadata. Et meie räägime võõrkeeli päris hästi. Taolisi kontakte võiks palju rohkem olla, aga raha seab piirid,“ kõneles koolijuht.
